Foucault Tribunali Otsus

Me järeldame, et soovimata loobuda jõu ja vägivalla kasutamisest ning sunniabinõude tarvitamisest, on psühhiaatria süüdi inimsusevastastes kuritegudes: inimväärikuse, -vabaduse ja -elu ettekavatsetud hävitamises. Kõige enam aga õigusliku kategooria "vaimsete häiretega patsient" väljakuulutamises, mis sallib inim- ja kodanikuõiguste ning loodusõigusseaduste täielikku äravõtmist.

Veelgi enam, psühhiaatria ei tohi taotleda enese kuulutamist ravimiskunstiks, olles rikkunud Hippokratese vannet ohtlike ravimite teadliku kasutamise tõttu, põhjustades iseäranis ülemaailmset epideemiat, tardive dyskinesia, nagu ka teisi häireid, mida meie tunneme piinavahenditena: tahtevastane kinnipidamine, sunniviisiline ravimite manustamine, ruumiline isoleerimine, elektrishokk, psühhokirurgia kõik vormid ja ambulatoorsete patsientide ärakasutamine.

Nimetatud tegevus ja ideoloogia võimaldasid psühhiaatritel fashismiperioodil süsteemse massimõrvaga ekstreemsusesse kalduda ja hävitada elanikke "ravi" ettekäänetel.

Psühhiaatria mitte ainult ei keeldu kasutamast jõumeetodeid, mis on riigi poolt talle usaldatud hallidest aegadest peale, psühhiaatria omandab isegi kõrgestitasustatava ja lugupeetud sotsiaalse kontrolli esindaja ja rahvusvahelise politseivõimude rolli poliitiliselt ja sotsiaalselt erimeelsete käitumise ja allasurumise otsustamisel.

Me leiame, et psühhiaatria on süüdi jõu ja vastutusetuse ühenduses, mis on totalitaarsete süsteemide klassikaline definitsioon. Me nõuame "vaimsete häiretega patsientide" seaduste tühistamist esimese etapina psühhiaatria muutmisel vastutavaks ühiskonna ees. Selleks, tuleb hüvitada psühhiaatria poolt tekitatud kahju. Riigireservid tuleb muuta kättesaadavaks inimlike ja väärikate alternatiivide loomisel psühhiaatriale.

 

Otsuse põhjused

Kaitse kõneleb psühhiaatriliste sunnimeetmete raviotstarbest ja füüsilise jõu tarvitamise vajadusest. Kaitsekõnes mainitakse isegi, et "heades psühhiaatriaasutustes" kasutatakse võimalikult väheseid sunnivahendeid. Sunniabinõude tarvitamine ei ole ilmselgelt raviotstarbeline, pigem sõltub selle kasutamine asjakohasest psühhiaatria harust. Me mõistame hukka psühhiaatria sunnivõimu igasuguse vormi inimõiguste rikkumisena.

Vaimselt haigetele kirjutatud seadused näevad ette psühhiaatria sunnimeetmete tarvitamise hädaohu korral iseendale või ümbritsevatele. Tegelikkuses astutakse sellisest seadusest pidevalt üle. Tegemist on ju hädaohtu seadmisega; kuritegu ei ole sooritatud. See tähendab, et preventiivabinõuna kasutatakse vahistamist.

Kaitse kirjeldab vaimseit haiget isikuna, kelle võime ennast aidata on piiratud. Kaitse usub, et selline isik tuleks vabastada teatud ühiskondlikest nõudmistest sellise isiku suutmatuse tõttu kogeda ja käituda nagu ühiskond temalt ootab.

Me oleme seisukohal, et haiguse tunnustatud kontseptsioon ei ole adekvaatne. Sellisei juhul ei saa selline institutsioon nagu psühhiaatriahaigla pakkuda mingit abi.

Me arvame, et arstide poolt osutatav ravi peaks toimuma vaid range vabatahtlikkuse alusel.
Eriti ohtlik on, et paljud kohtunikud on eelarvamuste küüsis ja nõustuvad psühhiaatrite ekspertarvamustega.
Psühhiaatriaravist tervisega väljatulnud isikutel peaks olema õigus nõuda mistahes kogetud valu või kannatuste eest rahalist hüvitust.

Berliin, 2. mai 1998

HOME
Impressum